laupäev, 15. jaanuar 2011

MIDAGI MUUTMATA EI SAA MEIL HOMME PAREMINI MINNA KUI TÄNA

Paarkümmend aastat iseseisvust pole riigile teab mis suur kogemus, kuid siiski piisav aeg, et analüüsida senist arengut ja vajadusel parandada tehtud vigu ning seada uusi sihte.
Kahekümne aasta jooksul on üks põlvkond saanud täiskasvanuks ja tegelikult peaks küsima nendelt, kuidas edasi? Nendel noortel inimestel puudub võrdlusvõimalus ja kogemus eelmisest riigikorrast, kuid suurenenud on võimalused maailmaga avatult lävida ning see annab kindlasti laiema pildi ning arusaamise. Nendelt küsides saaksime teada, millise riigis nad tahaksid elada ja teadmine annaks suunised edaspidiseks arenguks.

Üks asi on kindel: riigi arengu alustalaks oli, on ja jääb majandus. Kuid selgeks on saanud ka see, et majandus üksinda ei toimi, kui seda ei toeta tasakaalustatult teised valdkonnad: teadus, haridus, tervishoid, kultuur, sotsiaalkindlustus, kodanikuühendused, integratsioon, sise- ja välispoliitika. Kindlasti oli õige otsus vabariigi algusaastatel riigi poolt toetada majanduse teket. Iseküsimus on see, kas 2001. aasta otsus ettevõtete kasumi tulumaksusoodustus täitis oma eesmärki? Kui tõepoolest ettevõtte refinantseerimiseks mõeldud raha oleks eesmärgipäraselt kasutatud, siis võib arvata, et me ei oleks kriisi tingimustes kukkunud oma töötuse, ettevõtete pankrottide ja väikese ekspordivõime näitajate osas viimaste hulka. Loogilisem seletus on see, et suurettevõtete omanikud, kes on valdavalt väljastpoolt Eestit, kantisid raha maalt välja oma kasumiks.

Liiga vähe on pööratud tähelepanu noorte ettevõtlikkuse arendamisele ja seda tuleks teha juba gümnaasiumi õppekava kaudu. Siis on loota, et ka väikeettevõtlus Eestis saab jalad alla. Seni, kui me koolitame ja kasvatame palgatöötajaid ja tarbijaid, ei ole loota ka ettevõtlikkuse suurenemisele. Robert Kiyosaki on öelnud, et maast-madalast on vaja lapsele öelda, et õpi hästi, et tulevikus oskaksid töökohti luua. Mitte nagu meie: „Õpi hästi, et hea töökoht saada“. Selles on suur erinevus. Meid on läbi põlvkondade suunatud palgatöötaja staatusesse ja kui me oma suhtumist ja väärtushinnanguid ei muuda, siis ei muutu ka tulevikus meie elu.

Praegu kehtiv seadusandlus ( miinimumpalgaga võrdne arvestuse alampiir) pärsib väikeettevõtluse arengut ja eriti keeruline on FIE-de olukord. Väikeettevõtluse teket tuleb eriti toetada maapiirkondades, kus ei ole potentsiaali suuremate ettevõtete tekkeks. Ehk siis tekib maale midagi erastamise ja ärastamise suurhullustuse ajal lammutatu asemele. Tore oleks näha mahajäetud suurfarmide ja takjapõldude asemel uusi tootmishooned ja viljakandvaid põlde. Muide, meie mullas kasvab ka imehästi kapsas, porgand, küüslauk. Tuleb vaid seadusandlust muuta nii, et see kaitseks ja soodustaks ka väikeettevõtlust. Tuleb välja, et vaba turumajandus ei reguleeri siiski kõike nii, et kõigile soovijatele oleks tagatud kohalikule turule saamiseks võrdsed võimalused. Siin peakski riik appi tulema.

Väga suur ja riigi poolt suures osas kasutama ressurss on kodanikeühendused. Ei ole tark alahinnata nende võimeid tunduvalt paindlikumalt, kiiremalt ka kokkuvõttes ka odavamalt osutada teenuseid ning nad on ka arvestatavad tööandjatena.

Oleme vaene riik, kui võtta aluseks aastaid püsinud 300 kroonine lastetoetus, abita jäetud üksikvanemad ja puudega lapse pered, allapoole toimetulekut makstav toimetulekutoetus jms., kuid piisavalt rikkad, et toetada välismaisel kapitalil põhinevaid suurettevõtteid, koolitada meist rikkamate riikide tarbeks arste ja teisi spetsialiste!

Ehk oleks aeg mõelda sellele, et majandus ei toimi ilma motiveeritud, terve ja kindlustundeta inimesteta. Me kulutame üsna suuri summasid tagajärgedega tegelemiseks – eriti tervishoius ( narkomaanide, alkohoolikute ja suitsetajate raviks). Riigi vaikival heakskiidul on loodud tingimused, mis on toonud kaasa tuhandete perede maksejõuetuse laenude/liisingute kohustuste täitmiseks. Järjest tuleb juurde peresid, kes jäävad seetõttu ilma oma kodust. Möödunud aastal müüsid kohtutäiturid laenuvõlgade katteks 716 kinnisvaraobjekti, mis kuulusid eraisikutele ( PM, 05.01.2011.). Mingil määral on olemas võlanõustamise teenus, kuid ka võlanõustaja annab nõu tagajärgedega tegelemiseks. Osa tagajärgedega tegelemiseks kuluvast rahadest tuleb suunata kõikide valdkondade ennetustegevusse. Ennetustegevus ei saa olla pelgalt plakatid, kleebised ja hüüdlaused, vaid reaalsed meetmed. Ennetustegevus on suunatud elanikkonna teadlikkuse suurendamiseks kõikides valdkondades.

Pole saladuseks, et meil puuduvad tõsiselt võetavad võimalused noorte inimeste alkoholi, narkootikumide, tubaka sõltuvusest võõrutamiseks. Tuleb meelde ehk ainult „Lootuse küla“. Mul ei ole aimu, kas riik on sellele organisatsioonile üldse midagi panustanud? Ütlete Wismari? Jah, Wismari on erahaigla ja seal on tõepoolest võimalik organism puhtaks saada sõltlase jaoks üsna kopsaka summa eest, kuid me ju teame, et sõltuvusest vabanemine on pikaajaline protsess ja vajab erinevate spetsialiste igapäevast abi ja toetust. Meil ei teki isegi diskussiooni sellel teemal, sest see ju nii kallis! Aastaid tagasi õnnestus külastada koos mõne täna Riigikogus töötava inimesega Gotlandil asuvat eraõiguslikku kooli. Kooli suunati noored sõltlased ja õigusrikkujad, kes elasid ja õppisid kohapeal kuni kõrgkooli või tööle suundumiseni. Finantseerimine toimus pearahasüsteemi kaudu. Direktori sõnul oli tulem 100%, mis minule tundus algul utoopilisena, kuid tutvudes sealse süsteemiga, sai selgeks, et see on tõsi. Jah, esialgu vajab süsteemi käivitamine raha ja motiveeritud eestvedajaid, kuid Gotlandil asuva organisatsiooni näitel majandas kool ennast aastate pärast ise ja toetas sealjuures ka kohaliku omavalitsuse eelarvet üsna kopsaka summaga.

Ometi teame, et iga inimene on väärtuslik, kasvõi ainult seetõttu, et meid on nii vähe. Ma ei soovi midagi võimatut, vaid ainult seda, mida inimene vajab inimväärseks äraelamiseks ning soovin valitsust, kes mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes seda toetab!
Kui me ei muuda oma mõtlemist ja ei võta täna vastu otsust midagi muuta ning teeme asju nii nagu seni, siis ka kahekümne aasta pärast on kõik nii nagu täna!

Kandideerides Riigikogusse, soovin panustada sotsiaalsema riigi loomisse! Praktikuna tunnen hästi kohaliku omavalitsuse toimimist ja inimese igapäevaelu puudutavaid valdkondi. Olgu tegemist sotsiaalhoolekande, tervishoiu, lastekaitse, hariduse või noorsootöö küsimustega. Kose Vallavolikogu ja MTÜ Restart juhatuse liikmena ning Restart Koolituse juhatajana olen kursis kodanikuühenduste tegevustega ning soovin toetada nende arengut. Luban täie vastutustundega rakendada kõik oma teadmised ja oskused, et saavutada erakondadevahelisi pikaajalisi kokkuleppeid alkoholismi ja narkomaania ennetamiseks, tõkestamiseks ja raviks. Kiiremas korras on vaja töötada välja abinõud vaesuses ja arenguvõimalusteta elavate laste perekondade olukorra parandamiseks.