reede, 18. november 2016

Loomad ja inimesed




Tänases Reporteris oli uudis, et 3 Pärnu noormeest korraldasid demonstratsiooni tsirkuses loomade kasutamise vastu. Plakatid, õiged sõnumid, kõik õige. Väidetavalt treenitakse loomi trikke tegema vägivallaga. Meeleavaldusega sooviti näidata, et Eestis ei ole kohta loomi kasutavatele tsirkustele. Samuti pidi see halvasti mõjutama laste psüühikat.

Olen ka seda meelt, et eriti vabalt looduses elavaid suuri loomi on ikka väga valus tsirkuses vaadata.
Nähes elevante või karusid trikke tegemas tahaks nutta.

Uudiseid vaadates tekkis lootus, et ehk ühel päeval tulevad noored ja vanad, mehed ja naised demonstratsioonile plakatitega mis kannavad pealkirju "Me ei luba perevägivalda", "Eestis ei ole kohta vägivallatsejale!"jms.

Eesmärk ikka seesama: pöördumatud psüühikaprobleemid vägivaldse pere lastel ja naistel (mõnikord ka meestel).

Lootus jääb.

esmaspäev, 14. november 2016

Lahkus minu kauaaegne armastatuim muusik


Leonard Cohen
Here It Is
https://www.youtube.com/watch?v=snNpEUJp_Z4&index=22&list=RDNGorjBVag0I

Olen kurb.

esmaspäev, 7. november 2016

Mihkel Rauaga voodis!

Jah, lugesid õieti – juhtus tõesti selline lugu.


Eile õhtul, kui olin voodisse läinud hõikas mees elutoast: „Tule, ma näitan sulle midagi.“ Mina vastu: „Ei saa praegu tulla!“ Ta tuli magamistoa uksele vaatama  ja kommenteeris: „Nojah, muidugi ei saa – jälle Mihkel Rauaga voodis!“


Tõsi mis tõsi! Juba teist nädalat igal õhtul voodisse minnes on mu kaaslaseks  Mihkel Raua viimane raamat „Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemele jõuda.“  Millegipärast meeldis juba lapsena lugeda voodis, kuigi tean, kuidas see silmadele mõjub.


Lugedes taban end korduvalt mõttelt, et kuidas küll Looja on asjad nii korraldanud, et ühed inimesed  huvituvad nii paljudest maailma asjadest  ja oskavad neist kaasakiskuvalt rääkida, teised aga rahulduvad palju vähemaga – ka mina nende viimaste hulgas. Mihkli lugemus on aukartust äratav ja jälle pean tunnistama vana tõde, et kui tahad targemaks saada ja silmaringi laiendada,  siis loe raamatuid.

neljapäev, 3. november 2016

Eile Vikerraadio Reporteritunnis

Eile, oli mul hea võimalus arutleda Vikerraadio Reporteritunnis saatejuht Kaja Kärneri eestvedamisel koos sotsiaalkaitseminitri Margus Tsahkna ja õiguskantsleri nõuniku Kärt Mülleriga kohalike omavalitsuste poolt osutatavate sotsiaalteenuste teemal.

Esimeseks teemaks oli seaduseeelnõu, mis kohustab 1. jaanuarist 2017 omavalitsusi korraldama lapsehoiuteenust raske ja sügava puudega lastele. Riik katab kulud osaliselt. Kaks aastat tagasi oli Eestis rohkem kui 7000 raske või sügava puudega last, vastavat lapsehoiuteenust sai neist kõigest 11%. Ministri sõnul on suurel osal omavalitsustest  riigi poolt teenuseks antud raha kasutama. Arutlesime, mis võivad olla põhjused, miks omavalitsused teenuseks antud raha ei ole kasutanud. Kindlasti on selleks väga erinevaid põhjuseid. Uuest aastat plaanitakse KOVidele anda juurde lisaks 1 miljon raske ja sügava puudega lastele lapsehoiuteenuse korraldamiseks.
Minu jaoks jäi vastuseta küsimus: kas siis paari kuu pärast on omavalitused valmis teenuseks ettenähtud raha paremini kasutama, et rohkem lapsi saaks teenusele? Kardan, et ei ole - seni kui puuduvad kvalifitseeritud teenuse pakkujad, sotsiaaltranspordi võimalused, kohalikes omavalitsustes vastavad spetsialistid, KOVi poliitiline tahe sotsiaalvaldkonda panustada.

Teiseks teemaks oli kohaliku omavalitsuse kohustus osutada või korraldada 10 sotsiaalteenust. Õiguskantsler Ülle Madise saatis omavalitsusjuhtidele märgukirja ajendatuna sagedastest küsimustest, millised on sotsiaalhoolekandeteenuste osutamisel kohaliku tasandi võimu kohustused tänavu jõustunud uue sotsiaalhoolekande seaduse järgi. Madise sõnul on õigusselgus selles valdkonnas eriti oluline eesseisva haldusreformi kontekstis.
Teenusteks on:  koduteenus, väljaspool kodu osutatav üldhooldusteenus, tugiisikuteenus, täisealise isiku hooldus, isikliku abistaja teenus, varjupaigateenus, turvakoduteenus, sotsiaaltransporditeenus, eluruumi tagamine ja võlanõustamine.
Minu hinnangul on sotsiaalteenustega asjad korras suurtes linnades ja suuremates valdades, kuid kardan, et tänastel väikevaldadel puudub võimekus kõikideks seadusest tulenevatest teenusteks. Võib-olla valdade ühinemine toob kaasa paremad võimalused?