Raamatukogupäevad "Kohtume raamatukogus"

20.–30. oktoobrini toimuvad üleriigilised raamatukogupäevad "Kohtume raamatukogus!"

Täna Kose raamatukogus täitus minu unistus lapsepõlvest- töötada raamatukogus! Kujutasin ette, et raamatukogus töötades saan lugeda läbi kõik raamatukogu raamatud. Täna Kose raamatukogus aga selgus, et raamatukogutöötajad võtavad ka endale "tööd koju kaasa!". 

Aga vaatamata sellele, et raamatukogu töötajal ei ole töö juures aega raamatuid lugeda, meeldis laenutaja töö mulle väga. 

Kahju, et kunagi jäi see amet õppimata.

Kuradi mehed - mis teil viga on...?

Mees kuritarvitas aastaid seksuaalselt oma väikest kasutütart, laste väitel teadis toimunust ka pereema ^{Prokurör: kohtus on viimasel ajal iga kuu mõni sarnane juhtum arutluse all (www.delfi.ee 19. detsember 2015 08:40)}
„President võtab pedofiilias süüdi mõistetud pedagoogilt teenetemärgi“ jne, jne.

Aastast- aastasse korduvad viha, muret ja nördimust tekitavad laste kuritarvitamistest teatavad pealkirjad. Ja kuritarvitajad on valged Eesti mehed, kes ilmselt peavad ennast kristlasteks. Need ei ole pagulased, mustanahalised või võõrkeeles kõnelevad mehed.

Mis elu elatakse nendes peredes, millist alamvääristamist ja lootusetust on tajunud ärakasutatud lapsed, mis saab nende elust edasi? Kas nemad on need, kes täiskasvanuks saades käituvad samamoodi? Tegelikult peaks uurima, kas nendel meestel, kes kuritarvitavad seksuaalselt lapsi on sarnane kogemus oma lapsepõlvest? Kas nad kõik on alkoholiga liialdavad või muid mõistust nüritavaid aineid tarbijaid? Mis on nende meeste probleemiks, et nad ei oska või ei julge oma seksuaalseid fantaasiaid teostada mõistlikul moel täiskasvanutega?

Küsimusi on palju, kuid vastuseid pole ja ilmselt ei saa ka olema enne, kui terve mõistusega ühiskond ühiselt mõistab hukka laste ( loe: endast nõrgemate) vastu suunatud ükskõik millise vägivalla.

Küll tahaks selleteemalise diskusiooni, arutelude  ja suunanäitajatena näha kodanikuühiskonna organisatsioone.

Googeldasin ineterneti avarustes ja uurisin ka Lastekaitse Liidu kodulehte, et ehk ometi nemad on sel teemal sõna võtnud ja kutsunud üles rahvast laste väärkohtlemise vastu võitlema.  Projektipõhiste teemadena on  põhiteemaks kiusamise vähendamine, mis on ka väga vajalik, kuid laste seksuaalse kuritarvitamise ärahoidmiseks ei leidnud midagi tarka. Kuigi oma murega on lapsel võimalik pöörduda nõu saamiseks.

Vaatsin ka Eesti Seksuaaltervise Liidu kodulehte. Kui laps on juba selles eas, et oskab infot otsida, siis saab ta nõu küsida.

Püüdsin googeldada ja uurida, kas näit. SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks on sel teemal sõna võtnud või meeleavaldusi korraldanud?  Kahjuks ei suutnud midagi sellist leida. Kahju, et nii kõlava ja paljulubava nimega keskusel on võimekust ja särtsu ainult üheks teemaks, milleks on samasoolised kooselud.

Tahes- tahtmata tekib küsimus: „Mida me teeme laste kasvatamisel valesti, et mõnedest neist kasvavad vägivallatsejad, naiste ja/või lastepeksjad, vägistajad?“ Kuidas me saame ennetada vägivalda?

Mulle tundub, et me peaksime rohkem teadma kurjategijate taustast, mis eeldab uurimust nende inimeste osas, keda on mõistetud süüdi laste seksuaalse kuritarvitamise eest. Ehk uurimuse põhjal oleks võimalik leida meetmeid kuritarvitamise ennetamiseks.

Täna tegeleme kahjuks tagajärgedega – mõistame süüdi kuritarvitaja ja püüame ravida laste katkist hinge.

Mõtteid peale valimisi

Kas kaotajad on tegelikult  võitjad?

Nagu ma juba eelmises kirjatükis kirjutasin,  siis veelkord, et omavalitsusjuhtide ja riigikogu valimiste vahel on otsene seos -  kas  kandideerides ise ja omavalitsuses tuntud inimesena  korjates oma erakonnale hääli  või aidates oma erakonna kandidaadil vallas kampaaniat tehes hääli kindlustada. Enamus valla-ja linnajuhte kandideeris ka seekord Riigikogu valimistel.

Muide, hakkasin nendele asjadele süvenenumalt mõtlema siis, kui valimispäeval juhtusin TVs nägema  intervjuud, kus  küsiti inimeselt, keda ta valis?  Vastus kõlas umbes nii: „Andsin hääle kindlale inimesele, no sealt kollasest erakonnast, samasugusest kollasest nagu teie mikrofon.  Ehk saab kokku niipalju hääli, et läheb ära Riigikogusse. Siis saame temast ometi ükskord lahti!“

Vesteldes oma tuttavaga enne valimisi küsisin, et kas annad ikka hääle oma vallavanemale,  kes kandideerib? Ta vastas: „ Mitte mingil juhul, me alles saime üle hulga aja endale normaalse vallavanema.“

Omavalitsusjuhid, kes te viimastel Riigikogu valimistel kandideerisite ja ei  saanud oma vallast/linnast piisavalt hääli, et osutuda valituks – rõõmustage!  Teie juhitava omavalituse inimesed  on teie tööga rahul ja nad soovivad, et juhiksite omavalitsust edasi!

Kas valija on rumal? Arvan, et ei ole...Või on?

Meeste mängud imelise poliitikaga

Kõikide erakondade sooviks on saada enda ridadesse vallavanemaid, linnajuhte, maavanemaid. Väikese meelehea eest:  olgu selleks kergliiklustee, koolimajakatus vms, üldjuhul see ka õnnestub. Ei süüdista omavalitsusjuhte – iga lisaeuro on KOVile väga oluline. Omavalitsusjuhtide ja riigikogu valimiste vahel on otsene seos -  kas  kandideerides ise või aidates oma erakonna kandidaadil vallas/linnas kampaaniat tehes hääli kindlustada. Ka viimastel Riigikogu valimistel oli enamus KOVide juhte kandideerimas. Seega on kohaliku omavalitsuse juht erakonna kontekstis väga oluline tegelane, kellest  oleneb valimistel  erakonna häältesaak.

Kõige selle valguses on täiesti arusaamatu, miks läbi aastate ei suuda needsamad omavalitsusjuhid mõjutada oma erakondasid lahendama kohalike omavalitsuste rahastamisprobleeme?

Püüan  ümberjutustusena  anda edasi ühe etenduse, mida mängitakse ilmselt paljude omavalitsusliitude lavadel aastast aastasse. Omavalitsuste liit koosneb maakonna valla- ja linnajuhtidest. Omavalitsuste nimel  peetakse Vabariigi  Valitsusega läbirääkimisi  KOVide rahastamise jm oluliste küsimuste üle. Üldjuhul on läbirääkijad ja valitsuse liikmed samade parteide liikmed.

Etendus algab. Omavalitsusliidu juhatuse liige ( valitsusega läbirääkimise grupi liige) annab ülevaate läbirääkimiste tulemustest. Põhiline sõnum on, et mingeid arenguid omavalitsuste tulubaasi taastamise osas ei ole, raha teedele ei saa ka juurde ja koolide rahastamise osas ka on kõik muutuseta.  Mehed on kurjad ja nende kehakeelest võib välja lugeda, et „nendega seal“ on suht mõttetu rääkida, nagunii midagi paremaks ei lähe. Uued ja uued  läbirääkimised samadel teemadel- tulemus ikka sama.

Istun ja mõtlen: tõuse püsti ja ütle: „ Mehed, miks te arutate oma erakonnakaaslastega  nii tähtsaid asju kusagil ümarlauas? Miks te ei räägi ja esita nõudmisi oma erakonna tagatubades või juhatuses?  “ Te ju teate,  kus ja kes teie erakonnas tegelikult tähtsaid asju otsustatab? Ja kui teid tõesti ei kuulata, siis tehke ometi midagi. Esitage ultimaatum, et kui omavalitsuste asjad korda ei saa, siis järgmistel valimistel erakonnale enam hääli ei korja. Kui ikka ei mõju, no astuge siis kasvõi protestiks erakonnast välja. Kui ikka vallavanemad/linnajuhid lepivad omavahel kokku, et vastuteeneid  enne  ei osutata, kui KOVide asjad kokku lepitud, küllap siis ka asjad liikuma hakkaksid.

Aga minu sisehääl ütleb: „Püsi vagusi ja naudi etendust.  Kes oled sina, et ütelda, kuidas poliitikat teha. Sina oled naine, väikest kasvu, parim enne möödas,  valest erakonnast, sina ei saa poliitikast mitte midagi aru.“ Etenduse eest tahaks näitlejatele plaksutada – hästi mängivad!“ Aga tegelikult istun ja noogutan koos teistega esinäitleja sõnade kinnituseks.

Kes valivad sotsiaaldemokraate?

Usun, et kindlasti need inimesed, kes on märganud, et sotsiaaldemokraadid täidavad oma lubadusi.

Eelkõige annavad loodetavasti oma hääle sotsiaaldemokraatidele lastega pered, kes on alates selle aasta jaanuarist tunnetanud lastetoetuse tõusu mõju oma rahakotis. Kümme aastat  püsinud 19,18 euro asemel 45 eurot esimese ja teise lapse kohta ning 100 eurot alates kolmandast lapsest. Samuti tõusid vajaduspõhise peretoetuse summad 45 euroni perele, kus kasvab 1 laps  ja 90 euroni perele, kus kasvab vähemalt kaks last.

Lastetoetuste tõstmine oli sotsiaaldemokraatide peamine tingimus eelmise aasta märtsis valitsusse minnes.

Tänaseks on sotsiaaldemokraadid olnud valitsuses 11 kuud. Selle lühikese ajaga on suudetud koos koalitsioonipartneritega teha palju, eriti sotsiaalvaldkonnas. Mõned näited:

- pensionid tõusevad aprillist  5,9 protsenti, tulumaksu langetamise tulemusena tagatakse jätkuvalt pensionite maksuvabastus. Tulumaksuvaba miinimum tõuseb 374 euroni (praegu 354 eurot). Keskmine vanaduspension 44-aastase staažiga saab olema 374 eurot (praegu 353 eurot).

- Kui pere taotleb toimetulekutoetust, võrdsustatakse selle arvestamisel lapsed pere esimese liikmega ehk toetus lapsele saab olema 100% senise 80% asemel. Eelmisel aastal sai toimetulekutoetust 6100 lastega peret.

- Kui eelmisel aastal oli töötutoetuse määr see 3,62 eurot päevas, siis 2015. aastal on see 4,01 eurot päev. Töötutoetus, mis 2014. aastal oli keskmiselt 112 eurot kuus, tõusis 124,25 euroni 2015.aastal.

- Gümnaasiumiõpilastele koolilõuna toetus.

- Õpetajate palga suurenemine jne.

Vaesuse vähendamiseks on tehtud palju, kuid teha on veel rohkem. Eelkõige majanduse elavdamiseks ja läbi selle majanduskasvu suurendamiseks. Järgmise  riigikogu koosseisu ja valitsuse ülioluline ülesanne on tööl käiva inimese nn palgavaesuse vähendamine. Ei tohi olla nii, et inimene teeb iga päev 8 tundi tööd ja saadud tasu ei taga elementaarseid võimalusi perele ning inimesed satuvad vaesuselõksu. Ilmselt teab meist igaüks oma tutvusringist selliseid peresid ja ka neid, kes töötavad mitmel töökohal, seades ohtu oma tervise (mõnel juhul ka teiste).  See tähendab miinimumpalga tõusu, mis tagatakse töötajate kvalifikatsiooni tõstmisega ja läbi ettevõtete toetamise innovaatilisuse suurendamiseks.

Usun, et kui Eestis on saada kõrgemapalgalisi töökohti ja tööandjatel on võtta kvalifitseeritud tööjõudu, siis väheneb  oluliselt ka tööeas inimeste suundumine tööle välismaale.

Kui mina saaksin otsustada, siis:

1)      teostaksin Riigireformi ühe osana  riigieelarvest ülalpeetavate ühingute inventuuri.

Lisaks ministeeriumidele on riigieelarvest vaja ülal pidada liiga palju AS, SA, MTÜ, OÜ, fonde, ameteid, keskusi ( vaata www.riigipilt.ee)

Inventuuri  tulemuste analüüs loodetavasti aitaks vähendada oluliselt  ametnike arvu ilma nendest asutustest töötajate koondamiseta, kus koondamine seab ohtu meie turvalisuse        ( politsei, päästeteenistus, piirivalve jms). Samas on mul kahtus, et nendes ühingutes võib olla palju nn poliitilisi ametikohti.

2)      Kaotaks ära riigikoguliikme kompensatsiooni ( autoliisinguks ja eluaseme üürimiseks).

Mitte sellepärast, et  101 riigikoguliikme kompesatsioon annaks riigieelarvesse olulise kokkuhoiu, vaid sellepärast, et nii oleks õiglane. Kui väiksema sissetulekuga inimesed saavad hakkama autoliisingu ja eluasemekulude maksmisega, siis saavad hakkama ka riigikoguliikmed.

3)      Suurendaks kohalike omavalitsuste  eelarve riigipoolset osa.

 Ei saa unustada, et kõik inimesed on mõne valla või linna elanikud.  Seetõttu on ülioluline, et nii seaduandlus kui riigieelarve  aitaks omavalitsusi  oma elanike vajadusi arvestavate ülesannetega toime tulla. Olgu selleks elukohalähedaste töökohtade loomine läbi ettevõtluse toetamise,  kõigile kättesaadav transporditeenus või elamistingimuste parandamine.

4)      Võtaks vastu pealinna seaduse.

Siis loodetavasti lõpeks riigi ja Tallinna vastandumine ja selle tõttu ei kannataks ülejäänud omavalitsused ning Tallinnast saaks meie kõigi pealinn.

5)      Töötaks välja seaduse ja rakendusaktid, mis sätestaks  poliitikutele  vastutuse  riigile kahjulike otsuste tegemisest ja rakenduks  sellest  tuleneva kahju hüvitamine.

Ei ole õiglane, et ametniku ainukeseks vastutuseks   on poliitiline „ametist tagasiastumine.“ See ei korva riigile tekitatud kahju.

Kes või mis teeb poliitikutest koletised?

Kes meist poleks lugenud artikleid, kuulanud intervjuusid, lugenud kommentaare poliitikute saamatuse, lauslolluse, võhiklikkuse, ülbuse, rahaahnuse jms teemal. Kõige hullemad on muidugi „nemad seal Toompeal.“ Vahel jääb mulje, nagu oleksid nad ise sinna läinud ja nüüd teevad kõik selleks, et Eesti riigil ja rahval halvasti läheks.

Olen ikka aeg-ajalt mõtisklenud sel teemal ja mõnikord ka sõprade tuttavatega arutanud. Ja uskuge või mitte – ka minu enamus sõpradest - tuttavatest on sama meelt. Püüan saada aru, mis juhtub inimesega siis, kui me oleme valinud enda vabal tahtel hoolivamate, südamlikumate, arukamate ja meeldivamate seast selle kõige-kõigema  Riigikogusse? Vahet ei ole, kas tegemist on naise või mehe, noore või vanaga,  poliitikas algaja või „vana kalaga“.  Varem või hiljem muutuvad nad ikkagi koletisteks. Tõsi on see, et valimiskampaaniates nimetavad tihti ka „vanad kalad“ ennast uueks jõuks – valijal ju mälu lühike! 

Kes või mis siis ikkagi teeb poliitikutest koletised? Võimalusi minu arvates mitu:  kas poliitikud ise, valijad, meedia või hoopiski konkurentidest kolleegid? Või on need eelarvamused ja legendid, mis liiguvad koos poliitikutega, ükskõik mis nad ei teeks või mis nad ei ütleks? Või on nii, et keegi lihtsalt peab süüdi ja rumal olema – ja iseenesest mõistetavalt ei saa see mina ise olla.  Mul on oma seisukoht selles osas olemas, kuid see on minu seisukoht.

Aga hea lugeja, mis Sina arvad?

Kui viitsid mõtiskleda, avalda oma arvamust teemal: „Kes või mis teeb poliitikutest koletised“ mulle kirjutades: astrid.ojasoon@gmail.com