Kes valivad sotsiaaldemokraate?

Usun, et kindlasti need inimesed, kes on märganud, et sotsiaaldemokraadid täidavad oma lubadusi.

Eelkõige annavad loodetavasti oma hääle sotsiaaldemokraatidele lastega pered, kes on alates selle aasta jaanuarist tunnetanud lastetoetuse tõusu mõju oma rahakotis. Kümme aastat  püsinud 19,18 euro asemel 45 eurot esimese ja teise lapse kohta ning 100 eurot alates kolmandast lapsest. Samuti tõusid vajaduspõhise peretoetuse summad 45 euroni perele, kus kasvab 1 laps  ja 90 euroni perele, kus kasvab vähemalt kaks last.

Lastetoetuste tõstmine oli sotsiaaldemokraatide peamine tingimus eelmise aasta märtsis valitsusse minnes.

Tänaseks on sotsiaaldemokraadid olnud valitsuses 11 kuud. Selle lühikese ajaga on suudetud koos koalitsioonipartneritega teha palju, eriti sotsiaalvaldkonnas. Mõned näited:

- pensionid tõusevad aprillist  5,9 protsenti, tulumaksu langetamise tulemusena tagatakse jätkuvalt pensionite maksuvabastus. Tulumaksuvaba miinimum tõuseb 374 euroni (praegu 354 eurot). Keskmine vanaduspension 44-aastase staažiga saab olema 374 eurot (praegu 353 eurot).

- Kui pere taotleb toimetulekutoetust, võrdsustatakse selle arvestamisel lapsed pere esimese liikmega ehk toetus lapsele saab olema 100% senise 80% asemel. Eelmisel aastal sai toimetulekutoetust 6100 lastega peret.

- Kui eelmisel aastal oli töötutoetuse määr see 3,62 eurot päevas, siis 2015. aastal on see 4,01 eurot päev. Töötutoetus, mis 2014. aastal oli keskmiselt 112 eurot kuus, tõusis 124,25 euroni 2015.aastal.

- Gümnaasiumiõpilastele koolilõuna toetus.

- Õpetajate palga suurenemine jne.

Vaesuse vähendamiseks on tehtud palju, kuid teha on veel rohkem. Eelkõige majanduse elavdamiseks ja läbi selle majanduskasvu suurendamiseks. Järgmise  riigikogu koosseisu ja valitsuse ülioluline ülesanne on tööl käiva inimese nn palgavaesuse vähendamine. Ei tohi olla nii, et inimene teeb iga päev 8 tundi tööd ja saadud tasu ei taga elementaarseid võimalusi perele ning inimesed satuvad vaesuselõksu. Ilmselt teab meist igaüks oma tutvusringist selliseid peresid ja ka neid, kes töötavad mitmel töökohal, seades ohtu oma tervise (mõnel juhul ka teiste).  See tähendab miinimumpalga tõusu, mis tagatakse töötajate kvalifikatsiooni tõstmisega ja läbi ettevõtete toetamise innovaatilisuse suurendamiseks.

Usun, et kui Eestis on saada kõrgemapalgalisi töökohti ja tööandjatel on võtta kvalifitseeritud tööjõudu, siis väheneb  oluliselt ka tööeas inimeste suundumine tööle välismaale.

Kui mina saaksin otsustada, siis:

1)      teostaksin Riigireformi ühe osana  riigieelarvest ülalpeetavate ühingute inventuuri.

Lisaks ministeeriumidele on riigieelarvest vaja ülal pidada liiga palju AS, SA, MTÜ, OÜ, fonde, ameteid, keskusi ( vaata www.riigipilt.ee)

Inventuuri  tulemuste analüüs loodetavasti aitaks vähendada oluliselt  ametnike arvu ilma nendest asutustest töötajate koondamiseta, kus koondamine seab ohtu meie turvalisuse        ( politsei, päästeteenistus, piirivalve jms). Samas on mul kahtus, et nendes ühingutes võib olla palju nn poliitilisi ametikohti.

2)      Kaotaks ära riigikoguliikme kompensatsiooni ( autoliisinguks ja eluaseme üürimiseks).

Mitte sellepärast, et  101 riigikoguliikme kompesatsioon annaks riigieelarvesse olulise kokkuhoiu, vaid sellepärast, et nii oleks õiglane. Kui väiksema sissetulekuga inimesed saavad hakkama autoliisingu ja eluasemekulude maksmisega, siis saavad hakkama ka riigikoguliikmed.

3)      Suurendaks kohalike omavalitsuste  eelarve riigipoolset osa.

 Ei saa unustada, et kõik inimesed on mõne valla või linna elanikud.  Seetõttu on ülioluline, et nii seaduandlus kui riigieelarve  aitaks omavalitsusi  oma elanike vajadusi arvestavate ülesannetega toime tulla. Olgu selleks elukohalähedaste töökohtade loomine läbi ettevõtluse toetamise,  kõigile kättesaadav transporditeenus või elamistingimuste parandamine.

4)      Võtaks vastu pealinna seaduse.

Siis loodetavasti lõpeks riigi ja Tallinna vastandumine ja selle tõttu ei kannataks ülejäänud omavalitsused ning Tallinnast saaks meie kõigi pealinn.

5)      Töötaks välja seaduse ja rakendusaktid, mis sätestaks  poliitikutele  vastutuse  riigile kahjulike otsuste tegemisest ja rakenduks  sellest  tuleneva kahju hüvitamine.

Ei ole õiglane, et ametniku ainukeseks vastutuseks   on poliitiline „ametist tagasiastumine.“ See ei korva riigile tekitatud kahju.

Kes või mis teeb poliitikutest koletised?

Kes meist poleks lugenud artikleid, kuulanud intervjuusid, lugenud kommentaare poliitikute saamatuse, lauslolluse, võhiklikkuse, ülbuse, rahaahnuse jms teemal. Kõige hullemad on muidugi „nemad seal Toompeal.“ Vahel jääb mulje, nagu oleksid nad ise sinna läinud ja nüüd teevad kõik selleks, et Eesti riigil ja rahval halvasti läheks.

Olen ikka aeg-ajalt mõtisklenud sel teemal ja mõnikord ka sõprade tuttavatega arutanud. Ja uskuge või mitte – ka minu enamus sõpradest - tuttavatest on sama meelt. Püüan saada aru, mis juhtub inimesega siis, kui me oleme valinud enda vabal tahtel hoolivamate, südamlikumate, arukamate ja meeldivamate seast selle kõige-kõigema  Riigikogusse? Vahet ei ole, kas tegemist on naise või mehe, noore või vanaga,  poliitikas algaja või „vana kalaga“.  Varem või hiljem muutuvad nad ikkagi koletisteks. Tõsi on see, et valimiskampaaniates nimetavad tihti ka „vanad kalad“ ennast uueks jõuks – valijal ju mälu lühike! 

Kes või mis siis ikkagi teeb poliitikutest koletised? Võimalusi minu arvates mitu:  kas poliitikud ise, valijad, meedia või hoopiski konkurentidest kolleegid? Või on need eelarvamused ja legendid, mis liiguvad koos poliitikutega, ükskõik mis nad ei teeks või mis nad ei ütleks? Või on nii, et keegi lihtsalt peab süüdi ja rumal olema – ja iseenesest mõistetavalt ei saa see mina ise olla.  Mul on oma seisukoht selles osas olemas, kuid see on minu seisukoht.

Aga hea lugeja, mis Sina arvad?

Kui viitsid mõtiskleda, avalda oma arvamust teemal: „Kes või mis teeb poliitikutest koletised“ mulle kirjutades: astrid.ojasoon@gmail.com

Jagan seda kirjatükki teiega...

Leidsin ühe vana kirjatüki, mis mind vägagi  liigutas. Kahjuks pole minu kirjutatud, kuid neid ridu lugedes tundsin kirjutaja Kadriga hingesugulust. Jagan seda kirjatükki teiega – Kadri mõtted on lugemist ja mõtisklemist väärt!

Julgus mõelda, julgus öelda

Mul kulus väga palju aastaid, et mulle jõuaks kohale üks lihtne tõde - ma ei võlgne mitte kellelegi midagi. Ma ei pea õigustama enda valikuid ning otsuseid, ma ei pea tõestama mitte kellelegi, et ma väärin elu siin Universumis. See, et inimesed rabavad end surnuks või ajavad taga lõputuid diplomeid on justkui appikarje, et märgake ning tunnustage mind, vaadake, ma väärin olla Sinu laps, sõber, kolleeg. Mõni inimene õigustab aastaid oma partnerivalikuid:"Ema, ma ju armastan teda, ta on tõesti suurepärane mees/naine." What the heck!? Ma ei pea elama kuskil vaarisa majas, kui ma tegelikult tahan elada korteris. Ma ei pea õppima arstiks, kui ma tegelikult tahan olla mehaanik. Ma ei pea saama koolis ainult viisi, et väärida oma vanemate armastust, ega lõpetama tunnustatud ülikooli, et olla keegi. Ma ei pea end alla suruma ning käituma teiste tahtmist mööda, et olla armastatud, hinnatud ning tunnustatud. Inimlik, aga kurb, kuidas me oleme loonud oma lastele ja kallimatele miljoneid tingimusi, kuidas nad peaksid olema meie väärilised. Samal ajal ilmselt tundes iseennast väärtusetutena, sest miks muidu on meil vaja neid joone järgi voolitud inimolendeid - eks ikka selleks, et kellelegi teisele omakorda tõestada oma hinda. "Vaadake, mul on nii tublid lapsed, mul on nii äge mees, vaadake ometi!" Justkui see teeks Sind kellestki teisest paremaks. Ei tee! Halvimal juhul on Su lapsed ja kallim kompleksides ja muserdatud ning surmani piinatud, et olla täiuslikud. Nad on väsinud, sest ainus, mida nad vajavad, on Sinu tingimusteta armastus. See on surnud ring, mis ei lõppegi, kui meie seda ei lõpeta. Kui meie enesele ei tunnista, et me ei pea midagi omama ega tegema, et olla armastatud ning hoitud, siis suudame ka oma lähedasi armastada ilma tingimusteta. 
/ Kadri Luik/