Jagan seda kirjatükki teiega...
/ Kadri Luik/
Leidsin ühe vana
kirjatüki, mis mind vägagi liigutas.
Kahjuks pole minu kirjutatud, kuid neid ridu lugedes tundsin kirjutaja Kadriga
hingesugulust. Jagan seda kirjatükki teiega – Kadri mõtted on lugemist ja
mõtisklemist väärt!
Julgus mõelda, julgus öelda
Mul
kulus väga palju aastaid, et mulle jõuaks kohale üks lihtne tõde - ma ei võlgne
mitte kellelegi midagi. Ma ei pea õigustama enda valikuid ning otsuseid, ma ei
pea tõestama mitte kellelegi, et ma väärin elu siin Universumis. See, et
inimesed rabavad end surnuks või ajavad taga lõputuid diplomeid on justkui
appikarje, et märgake ning tunnustage mind, vaadake, ma väärin olla Sinu laps,
sõber, kolleeg. Mõni inimene õigustab aastaid oma partnerivalikuid:"Ema,
ma ju armastan teda, ta on tõesti suurepärane mees/naine." What the heck!?
Ma ei pea elama kuskil vaarisa majas, kui ma tegelikult tahan elada korteris.
Ma ei pea õppima arstiks, kui ma tegelikult tahan olla mehaanik. Ma ei pea
saama koolis ainult viisi, et väärida oma vanemate armastust, ega lõpetama
tunnustatud ülikooli, et olla keegi. Ma ei pea end alla suruma ning käituma
teiste tahtmist mööda, et olla armastatud, hinnatud ning tunnustatud. Inimlik,
aga kurb, kuidas me oleme loonud oma lastele ja kallimatele miljoneid
tingimusi, kuidas nad peaksid olema meie väärilised. Samal ajal ilmselt tundes
iseennast väärtusetutena, sest miks muidu on meil vaja neid joone järgi
voolitud inimolendeid - eks ikka selleks, et kellelegi teisele omakorda
tõestada oma hinda. "Vaadake, mul on nii tublid lapsed, mul on nii äge
mees, vaadake ometi!" Justkui see teeks Sind kellestki teisest paremaks.
Ei tee! Halvimal juhul on Su lapsed ja kallim kompleksides ja muserdatud ning surmani
piinatud, et olla täiuslikud. Nad on väsinud, sest ainus, mida nad vajavad, on
Sinu tingimusteta armastus. See on surnud ring, mis ei lõppegi, kui meie seda
ei lõpeta. Kui meie enesele ei tunnista, et me ei pea midagi omama ega tegema,
et olla armastatud ning hoitud, siis suudame ka oma lähedasi armastada ilma
tingimusteta. / Kadri Luik/